Käesolev artikkel on tõlge Kemppi Oy keevitustehnoloogia juhi Jani Kumpulaise 22.05.26 LinkedIn-is avaldatud postitusest, mille tõlkis, toimetas ja vastavalt oma kogemustele täiendas RKR Seadmed Oü keevitusinsener Raul Rosin.
Käsilaserkeevitus on muutunud kuumaks aruteluteemaks, aga millist tulevikku me sellelt ootame ?
Minu enda tähelepanekute põhjal toob see tehnoloogia kaasa nii selgeid eeliseid kui ka piiranguid.
Täna suudab see osaliselt asendada TIG-keevitust, kuid oma eripäradest tulenevalt tundub see keevitusviis olema siiski veel üks paljudest võimalikest ja ei hakka kunagi täielikult asendama mõnda praegu laiemalt kasutatavat keevitusviisi.
Laserkeevituse puhul on soojussisestus vaid murdosa kaarkeevituse omast ning läbitungimissügavus ehk keevitussügavus on väga sügav, kuid samas äärmiselt kitsas. Lisametalli roll on sageli sealjuures minimaalne, selle abil tekkivat õmblust palju laiemaks teha ei saa ja lisatav traat mõjub laserkiirt jahutavana, mis toob kaasa keevitussügavuse vähenemise.
Sellised omadused määravad laserkeevituse sobivuse: tehnoloogia töötab suurepäraselt õhukeste materjalipaksuste korral (tavaliselt 1–3 mm), kuid teisalt saab sügavat läbitungimist kasutada ka faasimata servadega põkk-liidete keevitamisel paksemate materjalide puhul. Pildil olevas näites on keevitatud 6mm süsinikterast S355 käsilaseriga.
Samad eripärad toovad kaasa ka väljakutseid.
Kitsas läbitungimislaius ja väike lisatraadi kogus seavad liite täpsusele ranged nõuded. Laserkiire külgsuunaline võngutamine aitab küll suurendada liite laiust, kuid vähendab keevitussügavust ja ei kõrvalda liite täpsusele esitatavaid täpsusnõudeid. Lisaks võib madal soojussisestus põhjustada liite poorsust, kuna gaasimullidel on vähem aega sulametallis pinnale tõusta.
Tööohutust ei saa samuti tähelepanuta jätta. Laserkiir on nähtamatu (lähi-infrapuna spektris ehk 1064-1080 nm) ja on ohtlik palju kaugemal kui traditsioonilise kaarleegi mõjupiirkond – see seab kõrged nõudmised isikukaitsele, personali koolitusele ja protsesside juhtimisele.
Kõigele vaatamata on arengusuund selge.
Manuaalne laserkeevitus areneb kiiresti ja selle potentsiaal, eriti lehtmetalli tootmises, on märkimisväärne. Usun, et lähiaastatel näeme üha rohkem ettevõtteid oma keevitustootmises lasertehnoloogiat kasutusele võtmas – mitte kõige asendajana, vaid uue, hoolikalt valitud tööriistana õigete rakenduste jaoks.
